Nädal #27: jalgadele valu

Ei ole olemas paremaid esmaspäevi, kui need, mis on vabad. Erinevalt Eestist töötatakse Belgias suurel reedel ja puhatakse päev peale ülestõusmispühapäeva. Pühadele kombekohaselt võtsin hommiku rahulikult ning lugesin ja kuulasin kõike, mida viimaste nädalatega olin kõrvataha pannud. Samamoodi võtsin aega lugemiseks nädala lõpus pühapäeva hommikul. Aja mahavõtmine on üks mu lemmiktegevusi. Minu kuulamis- ja lugemissoovituse top 3:
1) Austraalia muusikageenius Andras Fox: läheneva suve ootuses soovitan kuulata näiteks seda surfi- ja rannikuteemalist miksi:
https://soundcloud.com/growingbinrecords/instant-peterson-andras-fox
2) Rasmus Kagge-t teame kui aktiivset tele- ja raadioinimest, kuid siin kirjeldab, kuidas ta paar aastat tagasi elus spordiga restardi tegi:
http://www.postimees.ee/2774946/rasmus-kagge-keeras-elus-mitu-lehekulge-edasi
3) Kuidas teha mustika müslibatoone? Niimoodi:
http://www.runnersworld.com/recipes/wake-up-to-blueberry-breakfast-bars

Selle nädala treeningtunnid jagunesid järgmiselt:
Esmaspäev: ratas 2h 38 min (71 km)
Teisipäev: jooks 47 min (9km) lõunal + kerelihased õhtul 45 min
Kolmapäev: hommikujooks 37 min (7 km) + õhtul ratas 2h 18 min (60 km)
Neljapäev: lõunajooks 35 min (7 km)
Reede: ujumine 45 min (2.5 km)
Laupäev: ratas 7h 15 min (184 km) mägistel Liege-Bastogne-Liege teedel
Pühapäev: kerge soojendus + jooks 16 km (1h 07 min)

Kokku tuli 16h ja 50 minutit. Fookuses oli see nädal ratas ja jooks. Ujuma jõudsin vaid korra ning pean tunnistama, et veetunne oli halb. Tehnika polnud hea ja liigutuskergusest polnud lõhnagi. Vaatamata vähesele ujumisele, veetsin ma palju aega värskes õhus nii hommikul kui õhtul.

Sellise päikeseloojanguga lõppes rattasõit kolmapäeval:
IMG_1037

Laupäeva hommikul 6:30 ajal sõitsin Eriku juurde Tervurenisse, et siis koos Liege-i rahvatuurile minna:
IMG_1050

Liege- Bastogne-Liege Challenge 167 km pikkune rattatuur oli raske, kuid väga ilusate vaadetega. Juba hommikul Eriku juurde sõites tundusid need 15km vaevalised, sest jalad olid nädala sees tehtud trennidest väsinud. Sama tunne oli jalgades kui Liege-s rattale istusin. Kuna sõitjaid oli rajal palju, siis sai alati kellegagi koos grupis sõita.

IMG_1061

Peab tunnistama, et esimesed 100 km kasutasin ära pea igat võimalust, et kellegi tuules olla. Tundsin juba 40ndal km-l, et olin alasöönud ja pidevalt janune. Õnneks oli rajal iga 30-40 km tagant toidupunktid, kus sain end täis tankida, et siis uuesti mägesid vallutama minna. Mäed olid kohati ikka karmid- 12 kraadi tõusu ja nii vahelduva eduga 4-5 km. Väiksemad tõusud (6-7 kraadi) kestsid kuni 10 km. Kokku tuli rajal 2400 tõusumeetrit.

IMG_1067

Päeva jooksul oli rajal näha palju higi ja mõned pisaradki. Erinevalt mu kaaslastest, läks enesetunne sõidu käigus ainult paremaks. Viimasest toidupunktist oli minna 50 km lõpuni ja võtta oli vaja 4 pikka ja järsku tõusu.  Omas tempos kerides hakkasid kilomeetrid ühtäkki iseenesest lendama. Sõit ja pingutus muutusid ülinauditavaks. Kui lihased olid sellised “so-so”, siis mootor töötas korralikult. Viimasel neljal tõusul käisin päris “punases” ära.

IMG_1072

 

IMG_1074

Suutsin viia oma max pulsi 178 löögini minutis. Terve päeva keskmiseks tuli 137 l/min. See oli mu elu pikim rattasõit ja olin selle üle väga rahul. Raskel rajal ületatud maagiline 180km piir andis palju enesekindlust juurde. Tundub, et 180 km rattasõit võistlusel on täiesti tehtav.

Peale laupäevast pikka kulgemist valisin taastumiseks kiire kebabi ja coca. Silm vajus kinni juba 22ne ajal. Pühapäeval ootas ees mind juba uus katsumus- Antwerpeni 10 miili jooks. Hommikul üles ärgates andsid jalad kergelt tunda, et nad täna palju liigutada ei taha. Kehv lugu, sest ma olin just planeerinud joosta distantsi vähe tempokamalt nii, et süda lööks 160-170 l/min juures. Valisin just südamelöökide hoidmise ja ensetunde jälgimise endale eesmärgiks mitte min/km. See peaks olema löögisagedus, mida hoian ka IM-l. 10 miili jooksule oli kogunenud ca 40000 inimest ja olgugi, et alustasin 1. lainest, oli terve tee inimesi paksult täis. Pidin kargama palju inimeste vahel, kuid see on enamuste jooksuürituste puhul tavaline, et eri kiirustega inimesed on koos. Jooksu ajal jälgisin pulssi, et ta üle 170 ei läheks. Enamus ajast see isegi õnnestus, kuid lõpu poole andsin järgi, sest enesetunne oli niivõrd hea. Jalgades krampe ei esinenud ja suutsin hoida laagris õpetatud tehnikat. Jooksusammu ja kehahoiaku jälgimine hoidis tegelikult pea terve distansi selge, mis oli äärmiselt nauditav kogemus. 10 miili ehk 16 km ajaks sain 1:07 suurtega. See tähendab keskmiselt 4.11/km. Keskmine pulss oli 172 l/min, sh max pulss lõpuspurti tehes 185. Jäin jooksuga väga rahule, sest ma ei jooksnud täie rauaga ning jätsin paaki varu. Kõike ei pea ju korraga välja panema. Meie soome-norra-eesti jooksutiim enne starti:
Antwerp Run 2014 (1)

Koju jõudes viskasin end põrandale, et oma kangeid jalalihaseid vahurullil lahti tõmmata. Eks ole homme näha, kui koostöövalmid nad on. Järgmisel nädalal saab põhiliseks väljakutseks end liigutada vaatamata sõbra 30. juubelile ja sellele järgnevale vabale päevale.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s